Ta kõnnib mööda köit,
kahe pilvelõhkuja vahel.
Kergel sammul läheb,
kui kõnniks lihtsalt mööda teed.

Habras õhuke joon,
viib üle hea ja kurja vahelt.
Silmapiir ta ees,
kui unistuste riim.

Päikese poole,
tormi-lindude tee viib kaasa.
Kandes ta soove,
suurlinna tolmustelt teedelt.
Valguse poole,
hämaraist varjudest kaugemale.
Samm-haaval liigub,
noor ja kartmatu hing.

On tõusmas tuul,
aega jäänud on vähe.
Uudistaja pilgud taevas,
jälgivad ta teed.
Nii kõndides,
kui hea ja kurja vahel.
Ta endale kindlaks jäädes
kaugustesse läheb