Nemad sündisivad, olivad mõnda aega tited
ja siis nemad käisivad koolis.
Ja haridus ja ühiskond nagu plastiliinist
tillukesi jäneseid neist voolis.

Nemad nägivad vaeva ja tegivad seda,
millest rääkida hiljem pihitoolis.
Ja kui nad saivad lõpuks valmis oma elutöö,
polnud kedagi, kes sellest hoolis.

Nemad tegivad kõike, mida tegema peab,
nemad tegivad lapsi ja raha.
Ja veidikene tegivad nad teistele head
ja veidi rohkem tegivad nad paha.

Nii nemad elasivad, kuni hakkas kuum
ja nende elu sulas laiali kui vaha,
ja nendele ei olnudki veel selge, mille eest
nemad turule tõivad oma naha.

Nemad istusivad toolile ja mõtlesivad järele
ja vaatasivad ette ja taha.
Ja taga polnud midagi ja ega eeski olnud
ja nõnda nemad surivadki maha.

Nemad.
Nemad.
Nemad.
Plastiliinist jänesed.