Härra Sannikov
kargel rannikul
õde salli sätib hommikul
majad panditud
naised landitud
aga ealeski ei sanditud
härra Sannikov
viljad kandikul
tooli ratta alla hukkunud on ploom
kui kell kaksteist saab
juba lõunat saab
teatab kitlis daam kel õige mahe toon

Seal kus silmapiir
pole mingi piir
kui liig palju näed
siis selle õnge läed

Veel eile noorena
tühja koorena
uljust
ennast
õhku
jõudu täis kui aam
ainult viruta
välja siruta
kas või roomates
küll pärale ma saan
kaldarinnatis
paene pinnatis
igal täiskuu öösel siia toovad käed
nii see vana mees
troonil istudes
maa kus jõudmata tal jäigi
ära näeb